Pulmaküünlad

Pulmaküünal sümboliseerib kahe elu ühinemist abielus. Pulmaküünla süütab pulmas pulmavana. Teise kombe kohaselt pruudi ema ja peiu ema süütavad kumbki eraldi väiksema küünla, esindamaks nende tütart ja poega. Seejärel kasutavad pruut ja peigmees neid küünlaid, et panna põlema suurem, ühtsuse küünal. Ühtsuse küünla leek sümboliseerib nende uut elu mehe ja naisena.

Kui pulmaküünal on süüdatud, siis võib see käia käest-kätte külaliste seas, et iga külaline või külalistepaar saaks soovida midagi head pruutpaarile. Teise võimalusena ütleb head sõnad küünla süütamisel pulmavana või vanemad.

Edaspidi süüdatakse pulmaküünal igal pulma-aastapäeval, et meenutada oma imelist päeva.

Pulmavanem Martin Liivet jagab ilusa mõtte küünla süütamise traditsioonist:

Pulmapäeval sünnib uus perekond, sünnib uus kodu. Pulmaküünla traditsiooni-rituaali juures on tähtis TULI, mis on sümboliks kodusoojusele, armastusele ja turvalisusele.

Tuli on ka nagu majakas, mis tuletab meelde kuspool on kodu, kuspoole hoida ja kus alati ootab soojus, armastus ning perekond – see sõnum on rohkem meestele, kes ikka rändavama, otsivama vaimuga. Uskuge,  kõik mehed tahavad, et kuskil neid oodatakse, kuskil on kodu, armastav naine ja perekond.

Soovitan pruutidel ka siis pulmaküünlas tuli läita, kui mees kaugemal ära, reisil jne. Uskuge, ta tunneb tule kutsumist, seda teadmist, et oodatakse, kuskil on kodu, armastav naine….